Õpetaja eelistused ilma poliitikata: õiglase ajakava kujundamine

Miks töötajate ajakava määravad tavaliselt kriuksuvad rattad ja õnn ning kuidas muuta protsess läbipaistvaks, õiglaseks ja draamavabaks.

Kui olete veetnud aega kooli töötajate ruumis, olete ilmselt tunnistajaks sellele stsenaariumile: kaks sama lepingu ja sama ainekoormusega õpetajat saavad täiesti erineva ajakavaga. Üks saab kompaktse ainult hommikuse tunniplaan puhkepäevadega; teine saab esimese perioodi esmaspäeva, viimase perioodi reede ja päevagraafiku, mis on täis lünki ja jagatud päevi

Keegi ei kavandanud seda niimoodi. Ajakava koostaja ei kavatsenud lemmikuid mängida. Kuid kui koostate tunniplaan käsitsi, peate kõigepealt seadma kõige raskemad piirangud. Selleks ajaks, kui jõuate paari viimase õpetaja juurde, on laud lukustatud, kohv on külm ja midagi peab andma. Tavaliselt saavad mõned viimased õpetajad lihtsalt kõik, mis jääb.

See on käsitsi ajakava koostamise vaikne poliitika. Eelistusi austatakse sellises järjekorras, mida on kõige lihtsam sobitada. Praktikas tähendab see staaži, kes kurdab kõige valjemini, või lihtsalt vana õnn, võidab päeva. Tõeline õiglus siseneb võrrandisse harva.

Esiteks selgitame välja levinud eksiarvamuse: õpetaja eelistused ei ole valikulised soosid. Need on kooli sujuvaks juhtimiseks kriitilised andmed.

Kui õpetaja palub lapsehoolduse lõpetamise tõttu vältida esimest perioodi, ei küsi nad erikohtlemist. Nad ütlevad teile, millal saavad realistlikult näidata keskendunud ja valmis õpetama. Kui osalise tööajaga õpetaja palub töötada teisipäevast neljapäevani, on see lepinguline piir, mitte soovitus.

Isegi väiksemad taotlused on olulised. Õpetaja, kes soovib vältida nelja järjestikust tundi loengupidamist, püüab lihtsalt oma õpilaste jaoks energiat säilitada. Kui osakonnad küsivad jagatud vaba perioodi, otsivad nad akent koostööks ilma hiljaks jäämata. Käsitlege neid vajadusi müra või administraatori peavaludena ning lõpuks tekib põlenud personal ja suur käive. Kuid kuuekümne inimese individuaalsete vajaduste hoidmine peas, sobitades neid ruumide ja klassidega, on mõistatus, mille lahendamiseks inimese aju lihtsalt pole ühendatud.

Siin aitab kaasaegne ajakava koostamise tarkvara. See sunnib selgelt eristama kahte tüüpi nõudeid:

• Kõvad reeglid (kättesaadavus): Need ei ole läbiräägitavad. Osalise tööajaga lepingud, jagatud töötajad, kes jagasid nädala teise ülikoolilinnakuga, või fikseeritud ülikoolipäevad. Arvuti lahendaja jaoks on need nagu füüsilised piirid; ta ei saa koostada ajakava, mis neid rikub
.
• Pehmed reeglid (soovid): Need on eelistused. Reede pärastlõunaste tundide vältimine, hommikul õpetamine või konkreetse pärastlõuna planeerimiseks vaba hoidmine. Lahendaja lahendaja selle nimel, et rahuldada võimalikult palju neist matemaatiliselt, tasakaalustades neid kogu personali vahel

Jaotises Arignote Timetable sise stavad õpetajad need sisendid otse puhtasse iganädalasesse ruudustikku. Kui need on salvestatud, lukustatakse need sisse. Süsteem ei kavanda kogemata osalise tööajaga tööaega nende puhkepäeval esimesel eelnõul, viiendal eelnõul või aasta keskel toimunud hädaolukorra taastamise ajal. Keegi ei pea erandeid meeles pidama ja keegi ei pea end süüdi tundma nende unustamise pärast.

Kui laadite keeruka mõistatuse arvutisse, muutub kooli dünaamika:

Selle asemel, et arutada individuaalseid tulemusi („Miks saab Sarah reedeti jälle vaba?”) , juhtimine võib keskenduda koolipoliitikale. Kas me tahame tagada igale õpetajale vähemalt ühe vaba pärastlõuna? Kas peaksime piirama järjestikused õpetamistunnid kõigile kolmeks? Kui eelistused põrkuvad kokku, kuidas me võiksime õiglaselt murda? Eeskirjades kokkuleppimine avamaal on palju tervislikum kui lõpliku võrgustiku üle vaielda.

Kui eelistused registreeritakse süstemaatiliselt, saate töötajatele täpselt näidata, kui palju nende soovide nimekirjast koostati - ja selgitada kompromisse, kui seda polnud. Palju lihtsam on kuulda: „Me kohtusime teie kümnest eelistusest kaheksa, kuid me ei saanud teile reede pärastlõunal anda, sest teie laboritund saab toimuda ainult siis, kui keemiaruum on vaba”, kui ebamäärasust: „Nii kaardid sel aastal langesid.” Läbipaistvus loob usalduse; vaikus tekitab pahameelt.

See on tohutu kergendus kõigile, kes on kunagi pidanud ajakava koostama. Kui teete seda käsitsi, omate lõpuks isiklikult iga kompromissi ja pettumate õpetaja. Mehaanilise sobitamise viimine lahendajale muudab teie rolli. Te ei määra enam soosid - kujundate reeglid ja propageerite oma töötajate heaolu eest

Kui õpetaja lahkub aasta keskel ja peate ajakava uuesti üles ehitama, jäävad kõik olemasolevad eelistused ja piirangud süsteemi. Lahendaja ehitab uue versiooni samade õigluse reeglite alusel. Te ei pea auku käsitsi plaastama, muretsedes selle pärast, keda võite häirida.

Pärast aasta või kahte sel viisil ajakava koostamist juhtub midagi huvitavat: õpetajad mõistavad, et nende taotlusi võetakse tegelikult tõsiselt.

Nad lõpetavad süsteemi „mängimise” proovimise. Nad ei küsi kolme vaba päeva lootuses seda saada, sest nad teavad, et protsess ei ole vastuolulised läbirääkimised. Sisendid muutuvad ausaks, mis muudab lahendaja töö lihtsamaks ja sellest tulenevad ajakavad veelgi paremaks

Ajakava on midagi, millega iga teie kooli inimene suhtleb iga päev. Loomisprotsessi läbipaistvaks ja objektiivseks muutmine on üks otsesemaid viise koolikultuuri parandamiseks - ja see on loomulik kõrvalsaadus tööks õigete tööriistade kasutamis