Halva kooli ajakava varjatud kulud

See on lihtsalt võrk. Kuni loendate läbipõlemist, tühjad laborid ja tund päevas, mille õpilased veedavad ootades, et midagi juhtub

Keegi ei pane kooli täiustamiskavasse tunniplaan kvaliteeti.

See on infrastruktuur. See on nähtamatu, kui see töötab, ja - see on kummaline osa - see on nähtamatu ka siis, kui seda ei tee, sest kõik on vaikselt õppinud selle ebaõnnestumiste ümber töötama. Õpetajad korraldavad oma elu ümber. Õpilased tapavad aega. Ruumid istuvad tühjana, samal ajal kui klassid kulgevad koridorides. Ja inimene, kes asja ehitas, on liiga kurnatud, et otsast alustada.

Ajakava ei ole neutraalne dokument. See on kooli operatsioonisüsteem ja see töötab iga päev igal tunnil. Halb maksustab teie töötajaid, õpilasi ja hoonet - mitte viisil, mis ilmub ükskõik millises järjekorras, vaid viisil, mis koguneb vaikselt terve õppeaasta

Siin on, mis see tegelikult maksab.

Paluge õpetajal kirjeldada oma tunniplaan ja ta ei kirjelda tunde. Nad kirjeldavad nende vahelisi tühikuid.

Kolm surnud tundi levivad päevas - liiga lühikesed, et midagi kasulikku teha, liiga pikad, et tunda end puhkamiseks. Viie järjestikuse perioodi plokk, mis lõpeb sellega, et nad räägivad seinaga neljanda tunni kaupa, mitte sellepärast, et nad oleksid halvad õpetajad, vaid sellepärast, et keegi ei õpeta maratoni lõpus hästi. Taotlus, mille nad mais esitasid - palun, mitte teisipäeviti esimene periood, mul on sel hommikul lapsed - see ei jõudnud kuidagi võrku

See viimane pole pahatahtlikkus. Lihtsalt planeerijal oli peas korraga kuuskümmend inimese eelistusi ja midagi pidi andma. See annab alati samas suunas: kriuksuv ratas saab majutuse ja kõik teised elavad järelejäänuga

Ühtegi neist ei kuvata eelarve arvutustabelites. Kõik see ilmneb haiguspäevadel, retentsiooninumbritel ja lauaruumi üldisel temperatuuril oktoobriks

Proovige seda millalgi: kõndige oma kooliga teisipäeval kell 10 hommikul ja loendage tühjad eriruumid.

Kunstituba pime, teaduslaborid pooleldi kasutatud, muusikaruumid lukustatud - samas kui keemiatund teeb seda tavalises koridoris asuvas ruumis, sest sinna see sobib. Käsitsi planeerimine kasutab peaaegu alati erialaseid ruume ja põhjus on lihtne: ruum määramine on viimane asi, mida planeerija teeb, kui võrk on juba lukustatud ja nende tahtejõud on enamasti kadunud. Ruumid saavad kõik, mis jääb.

Enamikul koolidel on rohkem hooneid, kui nad arvavad. Nad lihtsalt ei pääse sellele juurde.

Iga kompromiss, mille tunniplaan teeb, langeb kellelegi. Tavaliselt, see langeb õpilastele.

Matemaatika viimasel perioodil, iga päev, kui tähelepanu on tund aega kadunud. Kaks raskemat teemat tagasi-tagasi, sest seal nad sisse läksid. Kuuenda klassi inimesed, kellel on vabasta perioodid, mis pole tegelikult vabasta, lihtsalt järelevalveta. Ja siis vaiksem: valikud, mis põrkuvad. Õpilane, kellele öeldi, et ta saab tegeleda nii ajaloo kui ka kunstiga, ja saab augustis teada, et ta ei saa, sest keegi ei kontrollinud, kui võrk oli veel liikuv.

Valikuplokid - ajakava osa, kus mitu ainet jooksevad korraga, et õpilased saaksid oma valikuid segada - on tõeliselt üks raskemini käsitsi planeeritavaid asju. Need on ka üks esimesi asju, mida ohverdatakse, kui võrk tihedaks läheb. Koolid annavad 9. aasta õpilastele lubadusi, et tunniplaan katkeb vaikselt kaks aastat hiljem. Kõige rohkem kannatavad õpilased on tavaliselt need, kes plaanisid kõige kaugemale ette

Siin on käsitsi ehitatud ajakavade omadus tunniplaanid keegi ei reklaami: nad karistavad muutusi.

Õpetaja läheb novembris pikaajalisele haiguspuhkusele. ruum üleujutab. Oktoobris tehtud õppekava otsus, mida keegi ei oodanud, tähendab, et jaanuaris peavad osalema kaks uut rühma. Kõik need asjad sun nivad valiku: elada katkise ajakavaga või riskida lõnga tõmmata, mis selle ülejäänud osa lahti võtab

Enamik koole otsustavad sellega elada. Nad teevad seda. Nad lisavad erandeid ja lahendusi ning mitteametlikke vahetusi ning tunniplaan muutub aeglaselt palimpsetiks - dokumendiks, mis ütleb ametlikult ühte ja praktiliselt tähendab teist. Pärast piisavalt aastaid, saate lõpuks tunniplaan, millega kõik nõustuvad, et on halb ja keegi ei puuduta, sest kõik, kes on üritanud seda fikseeri, tegid selle hullemaks.

See ei ole personali ega juhtimise probleem. See on tööriistade probleem. Kui redigeerimise maksumus on „võib kõik rikkuda”, lõpetate redigeerimise.

Selle teisiti tegemise juhtum pole selles, et tarkvara oleks targem kui teie asejuht. See ei ole. Juhtum on lihtsam: tarkvara ei väsi. Ei unusta, et pr García ei palunud varajast algust. See ei jäta ruumi optimeerimist vahele, sest käes on kell 23 ja homme on kubernerite koosolek. See kontrollib iga piirangut, iga inimese jaoks, iga kord

Ja kui novembris midagi muutub - kui see juhtub - võib see hirmuta taastuda.

See on see, mida hea tunniplaan tegelikult nõuab. Pole geenius. Lihtsalt väsimus täpselt nendes kohtades, kus väsimus halvendab tulemust.